Ühiskond

Viimaste aegade riigipoolne spordi toetamine on jäämas keeruliste rahastusskeemide ja kõrgetasemeliste treenerite alamakstuse tõttu soiku ning tulemused erinevatel tiitlivõistlustel on rohkem kui kesised.

Riigipoolne panus sporti on küll vähenenud või muutunud liiga keeruliseks mitmesugustel bürokraatlikel põhjustel, siis tühimikku ühiskonnas on asunud täitma erinevad ettevõtted. Läbi massimeedia on kujundatud arusaam, et erinevad kiir- ning smslaenu ettevõtted lõhuvad ühiskondlikku sotsiaalset infrastuktuuri, kasutades ära nn raskustes olevaid inimesi. Reaalsus on aga see, et kui küsida inimestelt tänavalt, kui paljusid sms-laenu võtjaid te isiklikult teate, siis äärmisel juhul mõnda üksikut või enamikel juhtudel mitte kedagi. Kas kogu kiirlaenudest tulev meediamull võib olla pehmelt öeldes üle pingutatud? See selleks. Ratsionaalselt mõeldes ei saaks küll öelda, et sellised laenuandvad institutsioonid on kuidagiviisi head või halvad. Pigem tuleks näpuga osutada, kas laenuvõtjate endi peale või siis suuremas pildis hoopis riigi suunas, mis läbi erinevate kahtlase väärtusega majanduspoliitiliste otsuste läbi surumist on tekitanud näiteks väga intensiivse hinnatõusu kogu riigis.

Endiselt oleks justkui imelik nö ‘kiita’ kiirlaenudega seotud ettevõtteid, sest ühiskondlik arvamus nende suunas on rohkem kui negatiivne. Põhiline on aga see, et kas tänu meedia ja ühiskondlikule survele on asutud oma teenitud kasumeid ümberjaotama ühiskonnale kasulikus võtmes või on kiirlaenu ettevõtted ise sellisele arusaamale jõudnud. Üldiselt, vahet pole. Fakt on aga see, et mitmed firmad nagu näiteks Credit24 ja BigBank on asunud jõuliselt riigitühimikku täitma ning spordi toetama. Credit24 on alates 2010. aasta oktoobrist Eesti Võrkpalli Liidu Rahvaliiga peasponsor ning aastate jooksul on tehtud erinevaid projekte, läbi mille on üle Eesti erinevates piirkondades korda seatud nii vanasid võrkpalliväljakuid kui ka loodud täiesti uusi. BigBank seevastu on oluliselt energiat ja ressursse suunanud kergejõustiku arengusse ning toetamisse, mis on väga oluline, sest tõenäosus tiitlivõistlustelt medaleid koju tuua on individuaalaladel Eesti kontekstis paraku palju suurem kui meeskonnaaladel.

Tegevused, mis kahjustavad ühiskondlikku sotsiaalset ja ka materiaalset infrastuktuuri kompenseeritakse riigile ja selle liikmetele erinevate aktsiiside kehtestamise ning välja maksmise läbi. Kui seda erinevatel seaduslikel alustel ei saa rakendada muudesse valdkondadesse, mis just ühiskonna heaolu suures plaanis ei suurenda, siis peaks leidma meetodid, kuidas sellised ettevõtmised võiksid kompenseerida oma tegevust.

Tänapäeval, kus tarbimine näitab stabiilselt tõusutrendi, megakorporatsioonide poolt on loodud nö võlts-nõudlus toodete järgi, mida inimesed tegelikult ei vaja, riikide majanduskasv on pidurdunud või asendunud hoopis langusega, on fookusesse tõusnud jällegi uutsorti nõudlus. Nõudlus säästmise ja ratsionaalse finantskäitumise vastu.

Erinevatest finantkäitumist analüüsinud uuringutest on järeldatud, et finantskäitumise kujundamine algab kodust. Aastate jooksul on tõestust leidnud faktid, et inimesed, kes on lapsena pidanud ise oma taskuraha teenima, oskavad selle väärtust reaalsemalt hinnata. Sellistel inimestel on tulevikus tõenäolisemalt väiksem risk või võimalus laenudega hätta sattuda. Kui ikkagi raha ei ole, siis ei ole võimalik tuleviku arvelt elada. Mis kiirlaenudesse puutub, siis laenuraha peaks alati kasutama võimalikult ratsionaalselt. Täna kriisis olevate riikide nagu Kreeka, Hispaania jm üheks suureks probleemiks ebaadekvaatse ning irratsionaalse riigirahanduspoliitika kõrval on indiviidi-keskne finantskäitumine. Kui loosungites hõigatakse välja, et “nüüd peab säästma!” siis keskmine inimene üldiselt ei säästa oma elukvaliteedi arvelt ehk koht, kust tegelikult suuresti võita võiks. Inimesed kipuvad pigem säästma investeeringute arvelt, mis tulevikuperspektiivi silmas pidades kogu riiki edaspidigi kriisis hoida võivad.

Sellest johtuvalt võiks aga küsida: miks ei hakata juba algklassidest peale õpetama rahaga ning finantskäitumisega seotud teemasid?

Alg- ning põhikoolide õppekavast puuduvad täielikult igasugused võimalused õpetada eelnimetatud teemal. Usun, et finantskäitumise õpetamise juurutamine riiklikku haridussüsteemi võiks positiivselt mõjuda järgnevate dekaadide riikide majandussüsteemidele. Samas, kui vaadata mündi teist külge, kus intensiivne tarbimine paiskab rohkem raha ringlusse ning suurendab käibeid, mistõttu on ettevõtetel võimalik rohkem palka maksta jm, siis kas selline ratsionaalne majanduskäitumine võiks hoopiski pidurdada majanduskasvu?

Sellest hoolimata võib arvata, et kui väiksest peale on ikkagi seletatud raha olemusega seotud toimingute tagajärgi ja situatsioone, siis indiviidi heaolu peaks seeläbi kindlasti suurenema, kuna tehtavate finantsotsuste kvaliteet on suurem läbi inimeste teavitatuse.

Seega võib julgelt väita, et iga inimene oma majandustegevusega mõjutab riiki nii majanduslikust kui sotsiaalsest aspektist küllaltki intensiivselt. Probleemi lahendaks inimeste suurem teavitatus ja konkreetne inimeste finantskäitumise kujundamine ja õpetamine alates noorest east.