Inimeste finantskäitumise olulisusest

Tänapäeval, kus tarbimine näitab stabiilselt tõusutrendi, megakorporatsioonide poolt on loodud nö võlts-nõudlus toodete järgi, mida inimesed tegelikult ei vaja, riikide majanduskasv on pidurdunud või asendunud hoopis langusega, on fookusesse tõusnud jällegi uutsorti nõudlus. Nõudlus säästmise ja ratsionaalse finantskäitumise vastu.

Erinevatest finantkäitumist analüüsinud uuringutest on järeldatud, et finantskäitumise kujundamine algab kodust. Aastate jooksul on tõestust leidnud faktid, et inimesed, kes on lapsena pidanud ise oma taskuraha teenima, oskavad selle väärtust reaalsemalt hinnata. Sellistel inimestel on tulevikus tõenäolisemalt väiksem risk või võimalus laenudega hätta sattuda. Kui ikkagi raha ei ole, siis ei ole võimalik tuleviku arvelt elada. Mis kiirlaenudesse puutub, siis laenuraha peaks alati kasutama võimalikult ratsionaalselt. Täna kriisis olevate riikide nagu Kreeka, Hispaania jm üheks suureks probleemiks ebaadekvaatse ning irratsionaalse riigirahanduspoliitika kõrval on indiviidi-keskne finantskäitumine. Kui loosungites hõigatakse välja, et “nüüd peab säästma!” siis keskmine inimene üldiselt ei säästa oma elukvaliteedi arvelt ehk koht, kust tegelikult suuresti võita võiks. Inimesed kipuvad pigem säästma investeeringute arvelt, mis tulevikuperspektiivi silmas pidades kogu riiki edaspidigi kriisis hoida võivad.

Sellest johtuvalt võiks aga küsida: miks ei hakata juba algklassidest peale õpetama rahaga ning finantskäitumisega seotud teemasid?

Alg- ning põhikoolide õppekavast puuduvad täielikult igasugused võimalused õpetada eelnimetatud teemal. Usun, et finantskäitumise õpetamise juurutamine riiklikku haridussüsteemi võiks positiivselt mõjuda järgnevate dekaadide riikide majandussüsteemidele. Samas, kui vaadata mündi teist külge, kus intensiivne tarbimine paiskab rohkem raha ringlusse ning suurendab käibeid, mistõttu on ettevõtetel võimalik rohkem palka maksta jm, siis kas selline ratsionaalne majanduskäitumine võiks hoopiski pidurdada majanduskasvu?

Sellest hoolimata võib arvata, et kui väiksest peale on ikkagi seletatud raha olemusega seotud toimingute tagajärgi ja situatsioone, siis indiviidi heaolu peaks seeläbi kindlasti suurenema, kuna tehtavate finantsotsuste kvaliteet on suurem läbi inimeste teavitatuse.

Seega võib julgelt väita, et iga inimene oma majandustegevusega mõjutab riiki nii majanduslikust kui sotsiaalsest aspektist küllaltki intensiivselt. Probleemi lahendaks inimeste suurem teavitatus ja konkreetne inimeste finantskäitumise kujundamine ja õpetamine alates noorest east.